Evangeeliumis
Rubriik: Hingele
Kui keegi tuleb meie juurde snadega:" Ma tulin teatama teile head sõnumit.", siis sel hetkel kogu meie olemus valmistub vastu võtma seda, mida me kuulsime.
Sel ajal, kui halb teade vapustab meid ja meid mingil moel nagu maha murrab, siis rõõmus sõnum, vastupidi, innustab meid, muudab meie elu laulu sarnaseks: kaovad hirm, ärevus. Tekib lootus, et kõik läheb paremuse poole. See sarnaneb kiirgusele, mis valgustab meie argipeva. See sisendab meisse rõõmsat tunnet. Kuid sellisel ajal, milles meie elame praegu, sellisel ajal, kus on palju informatsiooni, kus meil on tunne, et kõik on juba avastatud ja teada: kas see on midagi sellist, mida me võiksime õppida?
* Millise hea sõnumi siis Kristus meile tõi? See on teade Jumala Riigist, s.t. Armastuse riigist. Kas meie hiskond ootab armastust? Vastupidi, me elame vägivalla, ebaõigluse ja vihkamise ühiskonnas:
inimesed võitlevad oma ellujäämise eest,
inimesed otsivad üha rohkem elust hüvesid.
Kas ühiskond näitab sellega oma ebatäiuslikkust? Kõige rohkem otsime me materiaalset heaolu, üha rohkem on pretensioone, kättemaksuhimu. Noorus, kes on maailma lootus, kõhkleb astumast sellisesse maailma. Mõned noored eralduvad hiskonnast ja otsivad kunstlikku paradiisi (narkootikumid, hobid), mõned teised samal ajal püüavad luua endale oma isiklikku Jumalat, kes vastaks nende ettekujutlustele, aga mitte tegelikkusele.
* Kas me võime tõepoolest öelda, et mitte keegi ei tunne armastusevastu huvi?
Kas siis inimene oma hinge sügavuses ei soovi õiglust, vendlust, helgust? Kas ei ole see inimese unistus: leida selline maailm, kus pole surma, pisaraid, karjeid ja valu? Maailm, mis oleks vaba sügavale juurdunud kurjuse orjusest?
Kui Kristus tuli meile teatama:"Jumala Riik on teie seas", kas on see siis võimalik täielikult vastupidisena meie praegusele maailmale, või on see lootus, millel on kindel alus?
* Kristus ei peatunud korrakski kuulutamaks meile Rõõmusõnumit, niinagu see oli Tema jaoks ammuselt täiesti tuntud asi.
Ja kui Ta ütleb meile, et see on võimalik, siis sunnib Ta meid mõtlema, et see on just meie südamesoov.
Ja Ta ütleb meile:"Vaadake hoolega, Jumal on hakanud seda teoks tegema."
Väga raske on seda avastada, see on väikese ivakese sarnane, nagu kübeke pärmi tohutus inimtaignas.
Ja ometi: vaadake hoolikalt! Juba 2000 aastat on meiega ühte nägu olevad inimesed uskunud Jumala Riiki. Nad elasid sellega. Nad katsetasid seda elus. Mõned neist isegi surid Jumala Riigi teostamise nimel.
* Veelgi enam: Jeesus viis täide rõõmusõnumi, kui Ta laskus meie juurde maa peale. Rõõmusõnum see on Tema ise.
Kui Ristija Johannese õpilased küsisid Temalt, kas Ta pole Jumala saadik, siis vastas ta prohvet Jesaja sõnadega:
"... pimedad saavad nägijaiks ja jalutumad käivad, pidalitõbised tehakse puhtaks ja kurdid kuulevad, ja surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ... " (Mt.11,5).
Jesaja kuulutab, et nende märkide järgi me tunneme ära Jumala Messiase tuleku.
Jumala Riik, Rõõmusõnum teostub sellest ajast alates, mil Jeesus tuli maa peale. See on tõendus, mis võib huvitada meie maailma, sest nüüd ei ole see enam unistus. See on midagi, mis on juba saamas võimalikkuseks.
* Jumala Riik on võitlus kurja vastu.
See on mitte inimeste, vaid maailmas mitmesugustes ilmingutes oleva kurjuse hukkamõist.
Inimkonna tekkimisest alates on inimolend põrganud kokku kurjuse, vägivalla, ebaõigluse ja surma riigiga. Süütute nuhtlemine ei alanud Kristuse ajal ning pole veel lõppenud, võibolla jääb see kestma läbi aegade.
Surm tuleb fataalsusena, mida ei saa vältida ja muudab iga pingutuse naeruväärseks. Algavad haigused ja toovad lõpliku lüüasaamise.
* Kristus ei tunnistanud kunagi surma ja haigusi.
Arvukad tervenemise juhud Evangeeliumis kõnelevad iseenda eest. (Võimalik, et kui Ta oleks elanud meie päevil, oleks Ta otsinud imest erinevaid teid haigustega võitlemiseks. Näiteks aidanud teadlastel otsida uusi ravimeid.)
Haigused ja surm on patu tagajärg. Evangeeliumi igal leheküljel me näeme seda soovi võidelda nende vastu. (Kui meie olemus ei alistu Jumalale, siis leiab ta endas nõrku külgi.)
Niisiis, Jeesus, kes on täielikus ühtsuses Oma Isaga, eitab mitte ainult enda surma, sest viimane on vastik mitte üksi Tema natuurile, vaid on seda ka teiste olemusele: "Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda!" (Mt. 26,39).
Ta ei tunnista oma sõbra Laatsaruse, väikese kaheteistaastase tüdruku ja lese ainukese poja surma. Ning need surma mitte tunnistavad viited kuulutavad ette elu võitu Ülestõusmise läbi: Jumal soovib elu. Surm ei ole Kõigekõrgema looming, see on Saatana töö. Seepärast inimesed, kes võitlevad haiguste ja surma vastu, võitlevad sellega Jumala Riigi eest.
* Kuid on ka ihule omastest erinevaid haigusi ja surma: patt märgistab sügavalt igat inimolendit.
Nagu ütleb apostel Paulus: "... sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!"(Ro. 7,19).
Kui inimene loobub Jumala abist, saab ta piinarikka kogemuse osaliseks.
Niisiis Jeesus ei leppinud kunagi patuga. Vastupidi, Ta paljastas seda kõigis selle ilmingutes.
Palju kordi Ta protesteeris julmuse vastu.
Ta võitles silmakirjalikkusega ja pani sellepärast oma elu hädaohtu.
Kuid paljastades pattu Ta ei mõistnud kunagi patustajat hukka. Vastupidi: Ta ruttas viimasele appi, selle nimel Ta andis oma elu.
Mis on iseloomulik Kristuse kõikeandestavusele? Meie hingelaadile see ei sarnane. Kui meie andestame, siis me väljendame omamoodi heatahtlikkust. See ei tähenda, et me unustaksime meie suhtes kordasaadetut.
Kristus aga ei osuta "vastutulelikkust" patustajale, vaid vaatab teda Taevaisa pilguga, see tähendab nagu tema loonud Isa. Ta vaatab nagu maine isa, kes, näinud õnnetust, loodab, et see läheb mööda ja kelle pilgu ees seisab juba tervenenud kuju. Ning mis on ebatavaline: see patusele suunatud pilk annab sellele tagasi vastsündinu väärikuse ja võimaluse alustada kõike uuesti, nagu poleks midagi juhtunud.
* Jumala Riiki ei ehitata süüdlaste mahasurumisega (nagu see toimub meie vanglasüsteemis).
Selle Riigi salajõud on taasünni jõud. See on meile esitatav alaline kutse leplikkusele. (Nagu mõnel pool vanglate asemele tekkiv süsteem: minna ja hoolitseda selle eest, keda meie masin on kogemata alla ajanud. Sellel juhul meie maksame selle eest, mida pole ja mis häbistab inimest.)
* Jumala Riik on teiste, eelkõige vaeste, õnnetute, vagade, nende, kes ei suuda näidata jõudu, vastuvõtmine.
Igas inimeses on olemas tarvidus iseenesele üles tunnistada, soov, et teda peetaks inimeseks. Ning seejuures on maailmas liiga palju inimesi, kes pole leidnud tunnustamist, sest neil ei ole raha, tervist, haridust, vastavat arengutaset või lihtsalt tutvusi.
Aga Jumalale on nad kõik eelistatud inimesed: "õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on Taevariik."
See, mis inimeste ühiselus annab jõudu ja toob edu, on Jumala Riigis takistuseks. Igasugune rikkus on risk sulguda iseendasse: tarvis on olla "vaimust vaene", mis tähendab elada Jumala ootuses ja käsutuses selleks, et Jumala Riik tuleks meie juurde. Ja vastupidi: see, kes osaleb Jumala Riigis, peab olema teistele avatud. Hinge alandlikkus ja armastus on mõlemad ühe ja sama reaalsuse erinevad küljed. Selles seisneb armastuse paradoks: ei saa tõeliselt anda, kui me pole ise pöördunud ootama ja vastu võtma kingitusi teistelt inimestelt. Armastus eeldab kõige vastastikust jagamist.
Jeesus Kristus võitles kurjusega kõigis selle ilmingutes. Ta võitles kuni surmani: inimese väärikuse nimel. Ta jättis meile ainsa käsu: armastus.
Tema poolt toodud Rõõmusnum on see, et me kõik oleme Taevaisa lapsed, kes on kutsutud elama üksteist armastavate vendade ja õdedena. Seepärast kõik selles suunas minev loob Jumala Riiki. See Jumala Riik loodi Kristuse surma ja ülestõusmisega. Selle viimaseks avalduseks saab kõikide inimeste ühinemine ühe Jumala all.
Teadmata 19 Detsember, 2004 - 21:46
