Kui mul on piisavalt armastust
Rubriik: Hingele
Armastus ... ? Paremini kui ükski teine sõna kutsub see meis esile unistused, luulelisuse ja lootused. Ühtegi teist sõna pole ülistatud selliselt, kui sõna "armastus". Seda sõna on räägitud kõikidel aegadel kõigis paigus ja igas keeles. Seda sõna on kuulatud nii erutuse ja värinaga kui ka ükskõiksusega, nii rõõmuga kui ka kannatuste ja lootustega.
Nii laulus, kirjasõnas kui ka palves on sellel sõnal eriline võim, mida pole ühelgi teisel sõnal. See sõna on ka väga mitmetahuline. Õeldes "armastage üksteist" omistame me sellele sõnale tihti väga pealiskaudse tähenduse. Ometi peaks see sõna väljendama eriliselt sügavat sisu.
Kui me armastame üksteist, siis me tekitame armastust, täpselt nii nagu valest vabanedes me loome tõde. Ei piisa üksnes armastuse vastuvõtmisest ja saamisest. Me peame selle muutma veel hingestatuks ja elavaks.
Armastamine tähendab iseendast lahtiütlemist
Armastada, s.t. enesest kõrgemale tõusmist, enesest väljumist ja teise inimese vastuvõtmist. See eeldab, et tuleb unustada iseennast, jätta maha oma suletud sisemaailm. Mingil määral võib armastust pidada ka seikluseks. Armastuses tuleb loobuda millestki iseendas, öelda lahti oma enesekindlusest. Igas armastuse avalduses sisaldub usk ja usaldus teise inimese vastu. Samal ajal on olemas oht, et teist saadakse valesti aru. Me arvame, et armastame, kuid tegelikult on see ainult soov. Sellisel juhul me tahame ainult midagi omada, midagi saada.
Meil kõigil on kogemusi, kus me tunneme millestki puudust ja tahame seda väga saada, isegi siis, kui keegi teine sellega kahju kannataks.
Iga armastuseavaldus võib olla kahemõtteline.
Püha Augustinus ütleb:"Mida tehakse armastusest, seda võib teha ka uhkusest." Ta ütleb seda, kommenteerides püha Pauluse sõnu:"Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!" (1 Ko 13, 3).
Võimatu on teise inimese kohta öelda, kas ta sooritas oma teo uhkustamiseks või halastuseks. Kuid vähemalt iseendale peame sellise küsimuse tingimata esitama.
Kui selle juures mingite sõnade tähendus hakkab muutuma, siis ongi teo olemus peidetud neisse. Näiteks võib tuua halastuse väljendamiseks tehtud teo. Seda võib teha ka lihtsalt selleks, et vabaneda kellestki, kes on meid ära tüüdanud, samuti vaigistamaks omaenese südametunnistust vaesust ja viletsust nähes. Kas sellisel juhul tohib rääkida armastusest?
Armastus on vastuvõtmine ja valik
Armastada, s.t. tingimusteta vastu võtta seda, kes on meile armas, leida temale meie hinges ja elus väärtuslik koht, olla tema pärast ärevuses.
Kui kaks inimest armastavad teineteist, siis pöördub kogu nende sisemus täiesti ümber. Igaüks peab lubama niisugust oma isiklikesse valdustesse tungimist. Ometi on selline sissetung imeline ja hämmastav. Ta ei teostu seal, kus me seda soovime ja ootame.
Teise inimese tulek meie ellu sunnib meid tegema valikut. Suur armastus mehe ja naise vahel välistab igasuguse muu armastuse. See võib tunduda piiratusena.
Ometi on kõik just vastupidine. Mida siiram on armastus, seda sügavamalt tungib ta inimese olemusse ja toob kaasa rikkuse, mida ei anna mingid kuitahes arvukad lähikohtumised. Don Juan embas paljusid naisi, kuid tõelist armastust ei leidnud.
Armastus tähendab soovi ühineda
Iga armastaja unistab vabaneda kõikidest erinevustest ja saada täiesti üheks oma armastatuga. Tema sooviks on mitte kunagi lahkuda kallist inimesest. Ta igatseb täielikku üksteisest läbitungimist ja ühtsust.
Inimlikus plaanis pole sellise ideaali teostamine võimalik. Teiste inimeste mõjul võib oma maitseid muuta. Sellisel juhul tekib tõesti mingi ühiselu. Eakate abielupaaride juures märkame, et armastavad abikaasad muutuvad koguni välimuselt sarnaseiks. Ometi säilivad erinevused, neist pole võimalik täiesti vabaneda.
Erinevustes peitub aga vastastikuse rikkuse allikas.
Vastastikune läbitungimine pole kunagi täielik. Igaks jääb teisele alati mõningaseks saladuseks. Armastus pole ühinemine, see on suhtlemine.
Armastus on looja
Armastus on eneseinnustus ja oma kõige väärtuslikemate omaduste avaldamine. Seega on armastus alati looja. Mehe ja naise kohtumisel avaldub see kõige selgemalt: sünnib laps, kelles armastus saab keha ja kuju. Laps väljub oma vanemaist. Ometi ei saa teda taandada ainult vanematelt saadud omadustele. Isa ja ema ületasid armastuses iseennast ja selle läbi sündis ilmale elu, mis asub neist väljaspool ja on neist erinev.
Nii on igas armastuse avaldumise vormides. Armastus on alati looja. Armastuses inimene muutub ja ületab iseennast. Selle suure ime läbi loob armastus ja armastav inimene enda ümber alati suuremat vabadust, rõõmu ja elu.
Armastus on vabanemine ja nõudlikkus
Ei ole olemas armastust, kus poleks sundi, vabatahtlikku enesepiiramist ja isegi mõningast vigastamist. Ometi on armastuse kõige hämmastavamaks tagajärjeks vabadus, mida ta armastajatele võimaldab. Vabadus ja nõudlikkus ei ole armastuses v astuolus.
Püha Augustinus ütleb:"Armasta ja tee mida tahad."
See ei ole sugugi kergemeelsus, sest tõelises armastuses te vabanete oma enesekesksusest.
"Armasta ja tee mida tahad" : aga te ei saagi armastades sooritada midagi, mis oleks armastusega vastuolus!
Armastuses olete te vaba, te oleteb looja, te lähte õitsengule, muutute tähtsamaks ja teile tundub, et elus pole enam midagi võimatut, argipäevamured teid enam ei vaeva. Armastatu on teie vastu nõudlik. Teie aga olete iseenese vastu veelgi nõudlikum, sest armastate seda teist inimest.
Ühenduses Jumalaga muutub selline nõudlikkus veelgi suuremaks ja vabanemine veelgi täielikumaks.
Nii nagu mina teid armastasin ...
" ... ja igaks, kes armastab, on Jumalast sündinud ja tunneb Jumalat."
(1 Jo 4, 7).
Seega saab öelda, et igasugune tõeline armastus on osalemine Jumala elus, isegi kui me Tema nime ei tunne. Seal, kus on armastus, seal on ka Jumal.
Ometi ei tohi igat armastajat pidada kristlaseks. Samal ajal tuleb märkida, et armastuses kogeb igaüks, et ta on Jumala laps aegade algusest alates.
"Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!" (Jo 13, 34).
Enne Kristust oli armastus piiratud. Kristuse läbi saime teada, et armastus on suundumine igaviku poole.
Meenutame lugu, kus Jeesus pesi oma õpilaste jalgu.
"Aga enne paasaphi, kui Jeesus teadis tunni olevat tulnud, et ta siit maailmast läheb Isa juurde, armastas ta neid otsani, nõnda nagu ta oli armastanud omi, kes olid maailmas." (Jo 13, 1).
Sellisele pidulikule algusele peaks järgnema sama ülev ilmutus. Meile antaksegi ilmutus, kuid mitte ootuspärane.
Me loeme püha Johannese poolt kirja panduna:" ... tõuseb ta üles õhtusöömaajalt ja võtab oma kuue seljast ja võtab rätiku ja vöötub sellega. Pärast seda ta valab vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ... " (Jo 13, 45). See on täiesti mõistetamatu tegu. See on ju Jeesus, Jumala Poeg, kes peseb patuste inimeste jalgu. Ta koguni teab, et üks neist on reetur. Ometi pole Ta iseenda vastu mingilgi määral leebe. Sellise teenimise kaudu avaldub armastus kõige täielikumalt. Ja ta on selliselt igal pool, kus ei tunta võltshäbi enese alandamisest.
Kohe seejärel pakub Jeesus esimest Armulauda. Ta teeb sedagi samasuguse enesesalgamisega. Ta ütleb täielikult lahti iseenesest, ta annab ennast inimestele kõikideks järgnevaiks aastasadadeks, et saada neile tõeliseks Leivaks. Selles täielikus enesest loobumises teeb Tema meid rikkamaks. Mõni tund hiljem Jeesus sureb. Jääb ainult see Arm, mille Ta meile kinkis.
Kristus andis meile uue, tõelise Armastuse eeskuju. Kõikidele kristlastele on Tema ammendamatu Armastuse allikas.
Niisiis on armastus Jumalariigi seadus ja enamgi, ta ise ongi Jumalariik. Iga kord, kui inimese südames lööb lõkkele tõeline armastus, siis luuakse Jumala Riiki. Iga kord, kui inimeste vahel tekivad armastuse sidemed, tuleb meie maailma midagi Kolmainsusest, sest Temas on igavene kutse ühtsusele. Armastus on tõelise rõõmu allikaks. Armastus väljendab Jumalat ja toob Jumala juurde.
Teadmata 18 Detsember, 2004 - 23:44
