Rubriik: Jesuiidid, Jesuiidid Eestis

Jesuiitide misjonikatsed 16.saj. lõpus ja 17. alguses.
Avaldatud Postimehes 06.11.1996

Misjonitööle Emajõe linna

Küllap vist ühel kõledal märtsikuu päeval 1583.aastal (mõelda vaid, 413 aasta eest) saabus Tartusse iseäraline reisiseltskond. Jesuiitide ordu Poola orduprovintsiaali Giovanni Paolo Campana juhtimisel jõudsid Emajõe linna jesuiidipaatrid Theodor Havkenscheid, Thomas Busaeus, Valentin Hengelius ja Johannes Ambrosius Völcker ning kaks ilmikvenda - Johannes Strunk ja Stepan Braun. Pikk teekond Saksamaalt ja Austriast, üle Vilniuse ja Riia Tartusse polnud mitte uudishimust ja reisilustist ette võetud. Selle sihiks oli misjonitöö ja tõsine kavatsus katoliku kirikut Liivimaal taas üles ehitada.

Tartu oli tolleks ajaks sõdades raskelt kannatada saanud. 1558. aastal puhkenud Liivi sõjas oli Tartu juba esimesel sõjasuvel langenud venelaste kätte. Alles pärast seda, kui 15. jaanuaril 1582 oli Poola kuninga Stefan Batory ja Vene tsaari Ivan IV vahel sõlmitud Jam Zapolski rahuleping, pidid venelased Tartu poolakatele loovutama. Pilt, mis Tartus Poola kõrgematele ametikandjatele avanes, polnud meeliülendav. Üks neist kirjutas, et Te Deum'it ei saanud pühitseda toomkirikus, nagu oli kavatsetud, sest peakirik on väga kannatanud. Selleks valiti hoopis väga ilus Maarja kirik (asus praeguse ülikooli peahoone kohal), mis oli jäänud puutumata. Kuid enne tuli kirikust hulk tsaari kaeru ära vedada. Nii algas Tartu rekatoliseerimine.

Usk ja poliitika

Ka Tartu usuelu oli 16. sajandi vältel pöördelisi muutusi üle elanud. 1520. aastatel oli linnas läbi viidud luterlik reformatsioon, kusjuures Toomel säilis veel kuni Vene vallutuseni piiskopivõim ja katoliku usutunnistus. Vene võimu ajal asus Toomemäele piiskopi linnusesse vene õigeusu piiskop (vladõka), kelle alluvuses oli Tartu-Viljandi õigeusu piiskop. Tegelikult olid venelased tartlastele lubanud Augsburgi usutunnistuse vabaduse. Kuid mis see luges! Sakslastest linnakodanikke küüditati ikkagi Venemaale.

Poola ajal kujunes Liivimaa usuküsimus taas tähtsaks poliitiliseks mureks. Luterliku ketserluse väljajuurimine sai nüüd võitlusülesandeks. Vana usu taastamiseks piisanuks ehk Poola enda katoliiklikest jõududest ja tavapärastest abinõudest (piiskopkondade ja kirikute restitueerimine). Ent Liivimaa vastureformatsioonil oli kogu Ida- ja Põhja-Euroopa rekatoliseerimise seisukohalt laiem tähendus. Paavsti kuuria egiidi all oli jesuiitidel ja eriti nende tollasel võimekamal diplomaadil Antonis Possevinol kindel eesmärk muuta Liivimaa sillapeaks, kust rooma katoliiklus arendaks edasitungi Venemaale (et seda liita paavsti võimu alla) ning Soome ja Rootsi. Nii sai Tartu kõrvuti Riiaga katoliku misjoni oluliseks keskuseks Ida-Euroopas.

Jeesuse väesalk

On üllatav tõdeda, et Hispaania päritolu Ignatius Loyola asutatud jesuiitide ordu (Societas Jesu või Compagnia di Gesu tähendab õigupoolest küll Jeesuse seltsi, ühingut või väesalka ning see pole sarnane keskaegsete mungaordudega), paavst kinnitas selle 1540. aastal, oli järgneva paarikümne aasta jooksul laiendanud oma tegevuse peaaegu kõikidesse Euroopa riikidesse. Veel enamgi. Samal ajal, kui jesuiidid Tartusse jõudsid, õnnestus neil kindlamalt Hiinasse asuda ning Peruus alustada indiaanlaste ristiusku pööramist. Nii kuulus ka Tartu misjonitöö ühe osakesena Jeesuse väesalga globaalsetesse plaanidesse.

Jesuiitide vastuvõtt Emajõe linnas ei kujunenud eriti rõõmsaks: Jaani kiriku luterlik pastor (arvatavasti Franz Berger) sõimanud neid kantslist hoorapoegadeks ja süüdistanud paljudes kuripattudes.

Jesuiidid valisid endile asupaigaks Püha Katariina kiriku koos juurdekuuluva ruumika kloostriga (asus Jakobi ja Laia tänava nurgal, kunagise Jakobi värava lähedal). See oli kuulunud naistsistertslastele ning ainsana tervelt üle elanud Tartu tormilise reformatsiooniaasta.

Katariina kloostri kiriku pärast tekkis jesuiitidel konflikt eestlastega, kes seal luterlikke jumalateenistusi pidasid.

Avatakse gümnaasium

Loe kogu artiklit siit. (Avab uue tekstiakna)